|2009| Ly Lestbergi saatetekst: Sünd ja surm on ette määratud, au ja kuulsus sõltub igaühest endast /tattoo David Beckhami kehal/ Tean liigagi hästi - ja see vaevab mind üha enam - et mistahes fotograafiline akt inimeste kujutamise läbi põhineb nende inimeste - ehk siis minu ohvrite intiimsesse süükaasluse ruumi sisenemisel ning sellega mängimisel. Otsekui demonstreerides, et otsus on veel langetamata. Kuigi enamasti tean vägagi täpselt, mis aspekt mind kaamera päästikule vajutamise hetkel huvitab. Tõsi, see akt on küll enamasti vastastikune ja vabatahtlik - ehk siis õilistatult sümboolne mõrv - mis minu säärast osasaamist teiste inimeste surelikkusest ja haavatavusest ehk taas õigustada võiks. Sellel näitusel kujutan neid, oma ohjeldamatu kummastatud eluseikade kogumiskire järjekordseid süütuid ohvreid ühekorraga nii tõeliste kangelaste kui kannatajatena. Mu suvesessiooni põhikollektsioon - seekord polürealismi võtmes visualiseeritud sõjasaak - on kaamerasse püütud ekspeditsioonilt Komimaale. Trofeedena Vaal-galerii seintel uudistamiseks seitse suurt digitaalset fotorealistlikku simulatsiooni lõuendil - seitse igavikuliselt ülielavat eluseika nüüdseks juba ammusurnud ajast. Seekord läbi vene kolkakülade ulmelise naturalismi - keset vaesust ja selle lausa süüdimatult lokkava vabaduse süütust. Sellisele, oma isikliku taskukaameraga enese jaoks inimeksistentsi kõige olemuslikumale jälile saamise soovile, ehk siis pildistamisele - mis oma minevikulisuse tõttu tuntud ka surma kirjeldamisena - esitan paralleelvõimalusena digitaalseid otsesuurendusi, mis pärit kõige müütilisemate, rikkamate, kuulsamate ja ilusamate maailma absoluutsest tipust. Näituse kontekstis eksponeerin mõningaid suurendatud failikoopiaid mind kõige enam vapustanud papparazzo-piltidest, mida olen netiavarustest oma koduarvuti mällu salvestanud. Nende hulgas leidub uskumatuid hetki mu lemmik-supermodellidest, seksisümbolitest, popikoonidest ja muidu multimiljardäridest. Kellede hulgast nii mõnelgi on ka tegelikkuses - see tähendab oma päriselu reality-show käigus näiteks ka reaalse mõrva läbi enneaegselt siitilmast lahkuda tulnud. Nii, et selle oma saateteksti lõpetuseks ei saa ma enam sugugi niiväga kindel olla, et mind ümbritseva reaalsuse illusoorsuse põhjused peituvad vaid tehnoloogias ja meedias. Või minus. Kui omakorda kõik tehnoloogilised imed on sündinud sotsiaalsete utoopiate kontekstis, mis hetkel möödapääsmatuna õhus. Aga äkki on see tõepoolest märgiks kogu reaalsuse järkjärgulisest kustumisest - kogu info vabanemise protsessist oma kandjatest - ehk siis vabanemisest vastutamisest?
